popolitova-oil-shake-course

FIRST EXPERIENCE AS TEACHER OF ARTS

Blog December 18, 2015

Intervjuu Darja Popolitovaga / Esimene kogemus kunstiõpetajana /Küsitleb Anneli Oppar / Down below in English

VUNDAMENT
Sa oled noor ja edukas kunstnik ning proovid kätt juba ka õpetajana. Missugused on need iseloomuomadused, mis sind edasi viivad?
Distsipliin, vaatamata igasugustele olukordadele.
Sinu juhendatud kursus tegeleb põlevkiviga. Kuidas tulid idee peale teha põlevkivist ehted?
Kuna ma olen pärit Sillamäelt ja selle linna ajalugu on tihedalt seotud põlevkivi toodanguga, on see teema mulle südamelähedane. Kohe peale magistriprojekti kaitsmist olin palutud Professor Kadri Mälgu poolt selle projekti juhiks. Õpetamise võimalus tekitas minus hämmastust. Mõtlesin, et kuna tegu on ühe huvitava projektiga, pean põhjendama mulle antud usaldust.
Kuidas ennast oma ametis ehtekunstnikuna tegevuses hoiad? Mis sind ajendab, tagant tõukab?
Mulle meeldivad sõnad fotograafi Sally Manni biograafilises filmis “What Remains”: “As an artist your trajectory just has to keep going up. The thing that subverts your next body of work is the work you’ve taken before.
Kui tähtsad on sinu jaoks eetilised väärtused? Kas on näiteks materjale, mida sa iialgi ei kasutaks või sõltub kõik kontseptsioonist?
See on sisetunde küsimus. Mõistusega me saame aru, et ehe kui kultuuripärand peaks olema valmistatud vastupidavatest materjalidest. Sama arvab näiteks ehtekustnik Ezra Satok-Wolman, kes räägib, et mitte-vastupidavate materjalide kasutus kaasaaegses ehtekunstis viib kvaliteedi langusele. Ta küsib, kuidas hakkavad ehted välja nägema 10, 20, 50 aasta pärast?
Kuigi, kaasaegne kunst just eristub materjalide mitmekesisusega. Selge on ka see, et materjalide väärtus on relatiivne. Ehe ei pea olema alati tehtud metallist. Ja see on tore, sest see omakorda kajastab meie evolutsiooni. Miks peaks mõni materjal olema mitte-eetiline? Minu meelest, materjali valik peab kõigepealt kajastama ajastu elutukseid ja tunge.

Kas pead ennast kuidagi loominguliselt seotuks piirkonnaga, kus elad? Kas omab tähtsust geograafiline paik?
Kahtlemata, et pikad talveööd ja valged päevad mõjutavad mind.
Eestis on raske olla kirgas.

ENDA LOOMING JA ÕPETAMINE
Kas sinu tööd kannatavad õpetamise pärast või pigem vastupidi, võidavad? Kas jõuad oma asju teha? Kuidas sätid päevaplaani?
Ma pean ennast õnnelikuks inimeseks, sest töö ja hobi on ühendatud. Mõlemad valdkonnad, õpetamine ja enda tööd suhtuvad isiklikku „Minasse“ ning ei ole midagi ebaloomulikku selles, et kombineerida neid. See on nagu trükkida kahe trükimasinaga. Hoian enda päevaplaani kontsentreerituna, intelletkuaalseid ja manuaalseid töid vaheldades.

Kas näed/tajud enda ja õpilase isiksuste vahel erinevusi. Kas see häirib sind?
Galerist Olga Biro ütles mulle, et tema arvates peaksid tudengid ülikooli lõpetades veel n.ö. keema iseseisvuse katlas, enne, kui ise õpetama hakkavad. Tema sõnad panid mind natuke muretsema. Ma jäin mõtlikuks, sest miks on vaja kehtestada kogemuse pagasi erinevusi? Muidugi on tudengid omavahel kõik erinevad. Olles nendega ühevanune, on mul kergem neid mõista ja ei teki suuri lahkarvamusi või distantsi.

Kuidas kaasad õpetamise protsessi enda loomingu. Kas annad eeskuju näiteks töökuse või avatud suhtumisega kõigesse, mis ümbruses toimub?
Minu tudengid võisid mind kõrvalt jälgida. Ma töötasin koolis – olin alati tudengite jaoks olemas. Neil oli võimalus küsitleda mind põlevkivi kursuse teemal või huvituda töödest, mida parajasti teen. Selles situatsioonis nad nägid, kuivõrd ma oma töö eest seisan. Nad nägid ka edutuid katseid. Ma arvan, et minu enda kohalolu oli kõige parem asi, mis ma suutsin neile anda.

ÕPILANE
Kas tajud õpilastes sisemise huvi olemasolu? Või oled märganud suhtumist „teen, kuna kästakse“?
Väga raske on aru saada, mida tahad just sina. Eesmärk on selles, et saan sinu soovist aru. Kui mina saan aru, siis näen sinu sisemist leeki. Ainult siis ma võin anda nõu. Kõik jutud ehete välimusest ei vii kuhugi. Kui nii juhtub, ma pigem soovitan tudengil võtta paus. Aga ma kunagi ei käsi.

Missugune on unistuste kunstiüliõpilane? Mida sa temalt ootad? Kas annad pigem suuna ja vaatad, mis saama hakkab või ootad õpilase poolset konkreetset otsust edasiseks tööks? Kas sulle meeldib, kui õpilane küsib palju? Või kas sind häirib, kui keegi midagi ei küsi?
Mina vajan nende küsimusi ja nemad vajavad minu küsimusi. Kui koostöö areneb, siis vestlus võib muutuda pisut tähtsamaks nendele, kellele ma tahan midagi öelda. See on sellepärast nii, et ma näen mida nad öelda tahavad, esitades just neid küsimusi. See on kahepoolne asi – karismade vahetus.
Kas oled juhendades kokku puutunud õpilaste depressiooniga, kurbusega, hirmuga või käegalöömisega? Kuidas oled olukorrast välja tulnud?
Need tunded – see on ülemineku aja haigus. Üleminek suhtumisest vormini. Eesmärk ongi arusaamine, et see mis toimub, on normaalne. Sest igaüks, kes tahab millestki kinni haarata, kogeb neid tundeid. Ma võin öelda: “Te peategi tundma ennast ebakindlalt, sest see on tundmatu territoorium! Ainult siis võite midagi uut avastada!” Teisisõnu, kui tudeng ületab selle kannatuse, ainult siis võib see muutuda kogemuseks. No pain no gain!

Kas oled täheldanud olukordi, mille tlumusena õpilased eriliselt avanevad? Kas avasite teemat ka grupiarutlustes?
On olemas rohkem ja vähem salalikud tudengid. Projekti jooksul võib juhtuda, et tudeng kaua vestlustele ei ilmugi. Siis mõtlen, kas see on tahtlik enda varjamine või hirm? Ma võin hakata huvi tundma, kus ta on ja millal tuleb. Aga siis äkki toob ta lagedale ootamatu väljapaneku ja see on nii tore, sest erilisuse jõud selles seisnebki. Kõigepealt me töötasime grupis, arutledes ja töötades välja oma suhtumise põlevkivisse. Tudengid valmistasid moodboarde kirjeldamaks informatiivseid eelistusi. Need võisid olla visuaalsed pildid, luuletus või lihtsalt fakt. Teisisõnu, oli vaja kasutada uurimust kui tööriista. Sest vorm ei ole tähtis. Suhtumine millessegi on midagi.

See on kindlasti suur väljakutse aidata õpilase peas olevat ideed funktsionaalseks esemeks muuta. Kas sinu õpilased julgevad eksida? Kas sa näiteks julgustad neid tegema vigu?
Oh jah. Udu, udu… on minu jaoks üheks tähsamaks vigade osaks – kaotada ennast selleks, et leida taas. Nagu ütles ehtekunstnik Manfred Bischoff: “…they [students] do things that normally in dialectical thinking they don’t. They do things in certain delirium, in a kind of between-ness, in a kind of twilight. And that’s very nice.

Kuidas sulle tundub, kas moodsad tehnoloogilised võimalused muudavad hea tulemuse saavutamise kergemaks? Kas see nõuab sinupoolset lisapanust, et olla kõigega kursis, mis teadusmaailmas toimub?
Ma usun, et ehetel on omad lahutamatud väärtused. Ükskõik, kui kiire tempoga tehnoloogilised muutused toimuvad, ehete põhimõtteline korraldus pole siiamaani eriti silmapaistvalt muutunud. Prossi kutsume me endiselt prossiks ning sõrmus on ikka sõrmus. Samas tuleb nentida, et ehtekunstnikud loovad ka ise järjest rohkem reegleid ning seetõttu on ehetele tekkimas järjest rohkem erinevaid palesid (ka tänu tehnoloogiale), mis kunstisuunda selgelt ilmestavad. Kuigi arvan, et isegi õppejõuna ei pea ma tundma kõiki tehnikasaavutusi. See on mediteeritav asi, sest juhendades projekti, sa kogu aeg mõtled pigem tudengite peale. Ma võin ärgata öösel ja mõelda, et “…selline asi võiks töötada.” Kuna see valdab minu meeli, olen alati tundlik tehnoloogiliste võimaluste suhtes, olgu teadlikult või alateadlikult.
Kas materjalide rohkus ja kiire areng pigem ergutab või hoopis hirmutab?
Üldiselt on olemas kahte liiki projekte. Ühe puhul antakse tudengitele abstrakte teema, millele rakendatakse materjal. Teisega antakse materjal, millele rakendatakse idee. Põlevkivi kui idee oli kõige tähtsam. Sellele järgnes põlevkivi kui materjal oma füüsikalis-keemiliste- ja töötlemisomadustega kui ka sümboolse tähendusega mateeria. Seejärel, materjali rohkus ei olnud meie fookuses. Me töötasime metafüüsilise eesmärgiga – proovisime näidata mitmes mõõtkavas materjali sisekosmost.

TUNNUSTUS, KRIITIKA
Kuidas suhtutakse sinu kodukohas sellesse, mida teed?
Ma olen sündinud Sillamäel, kasvanud üles kunstniku ja fotograafi intelligentses perekonnas. Ehk et olin alati loominguga ümbritsetud ja seepärast tunneb minu perekond rõõmu minu eluvalikute üle.
Kuidas suhtud oma õpilaste töödele antud kriitikasse? Kas võtad isiklikult?
Ma võtan isiklikult. Ma võin küsida kriitiku käest: „Kas sa arvad niimoodi oleks parem teha? Miks?” On olemas palju võimalusi, et dialoogis sünniksid huvitavad lahendused.

VÄÄRTUSED
Mis on väärtused, mida õpilastele edasi annad? Mida soovid neile edaspidiseks öelda?
Ikka eros, eros eros. Sügava tunde kutsumus. Kutsumus iseendast. Minu soovitus noortele tudengitele oleks: luua enda salaaed, mida hoiavad üleval sõnalised ja materiaalsed tugisambad. Tunnetada elutukseid, esitada küsimusi, lugeda haaratult!

LÕPETUSEKS
Kas töötaksid ka näiteks katastroofijärgselt samamoodi edasi? Kas tahad jätkata õpetajana?
Jah!

popolitova_jewellery_department_eve-margus-villems-tanel-veenre-lotta-koov-helona-risti-800
Assessment process (EKA Jewellery and Blacksmithing Department) Eve Margus-Villems, Hanna Maria Vanaküla, Lotta Koov, Sille Luiga, Helina Risti, Andreas Kivisild, Tanel Veenre


BASE

You are young and successful artist and already try yourself in a role of a teacher. What are the traits of character that move you forward?

Discipline no matter the circumstances
The name of your course carries the name “Oil shale course”. How you came to the idea to do jewellery out of oil shale?
As I am from Sillamäe town and its history connected with oil shale production this theme is close to my heart. Just after Master’s project defence I was asked by Professor Kadri Mälk to conduct this course. The opportunity of teaching raised amazement in me. I thought that I need to prove the trust that was given to me.
How Do you remain afloat while being a jewellery artist? What motivates and pushes you?
I like the words of photographer Sally Mann in her biographical movie What Remains: “As an artist your trajectory just has to keep going up. The thing that subverts your next body of work is the work you’ve taken before”.
How important are ethical values to you? Is there any material that you would never use or everything depends on the concept?
This is a question of inner feeling. Rationally we understand that jewellery while being cultural heritage must be made out of sustainable materials. Jewellery artist Ezra Satok-Wolman has same opinion, he states that the usage of non-sustainable materials in contemporary jewellery leads to a reduction of its quality. He asks how these “new” materials will look like in 10, 20, 50 years, after plastics and resins have faded and lost colour, wood has split and splintered, and glues have eroded away?

However, in contemporary jewellery art, that distinguished for this diversity in materials, it becomes clear that material value is relative. Jewellery may not be made out of metal. And this is great because it reflects our evolution. Thereafter, why any material may be non-ethical? In my opinion, chosen material should firstly reflect the urges and vibrations of an epoch.
Do you connect yourself creatively with that area where you live? Does geographical situation possess value?

Undoubtedly long winter nights and white days influence me. It is difficult to be bright In Estonia.


OWN CREATIVITY AND TEACHING

Do your works suffer because of teaching or on the contrary? Do you have time to do your own works? How do you plan the day?
I consider myself a happy person because work and hobby are joint. Both spheres; teaching and working on own projects belong to the own self and there is nothing unnatural to combine them. This is as if to print on two different typewriters. I hold the schedule concentrated alternating intellectual and manual jobs.

Do you see differences between students and yourself? Does it disturb you?

Once the gallery owner Olga Biro told me that students who have finished a university have “to boil” for a while in a pot of independence, not to teach just after the defence. Her words forced me to feel lost. I thought why is it necessary to establish a difference in bundles of experience? Therefore, of course, students are different among themselves, but being same age with them, in my opinion, helps to eliminate these distances.
How do you involve creativity in a teaching process? Do you give an example of your hard work or your relation to what happens around?
My students were able to follow me around. I worked in the school – I was always there for my students. They had the opportunity to ask me in terms of the course or work I am currently doing. In this situation, they saw how I stand for my work. They also saw unsuccessful attempts. I think that to be near was the best thing that I could give them.

STUDENT
Do you feel inner interest of the students or you notice the attitude “I will make as it will be ordered”?
It is very difficult to understand what you really want.
The task consists in understanding it. If I understand them, I can see their internal fire / interest. Only then I can give advice. All talks on “appearance” of jewellery leads to nothing. If so happens, I will rather prefer to give student a break, but I never “order”.
Do you like when student asks a lot, or it disturbs you when nobody is asking?
I need questions from my students and they need my questions. Then, conversation may turn into something important for those to whom I want to tell something. Because I see what they want to tell, asking these questions. It is a thing from two sides – an exchange of charisma.

Have you faced depression while teaching, grief or fear of students? How have you got out of the situation?
These feelings – an illness of transitional time. Transition from “relation” to “form”. The task – to understand that it is normal because everyone who wants to grasp a mainstay has these feelings. I can say: “You need to put yourself into uncertain, unfamiliar territory. Only then discoveries can be made.” In other words if a student overcomes the suffering, only then, he can turn it into experience – no pain no gain.
Have you noticed cases when students open unexpectedly? Have you opened the subjects in group discussions?

There are more and less reserved students. During the project it may happen that a student doesn’t appear on conversations for a while. Then you think, whether is it a deliberate stealth or just fear? I can often be interested where is he and when will he come. However, in the end a result can be unbelievable, and this is great because the power of specialness consists in it. First of all, we worked in groups discussing and developing attitude to the oil shale. Students prepared moodboards of their informative preferences. These may have been visual images, a poem, or just a fact. In other words, it was necessary to use as a research tool. Because the form is not important, attitude to something is.
For sure, it is a challenge to help students to transform their ideas into functional objects. Do your students dare to make mistakes? Do you, for instance, induce them to make mistakes?

Yes, fog, fog … For me it is one of the most important parts of mistakes – to get lost in order to get found again. As Manfred Bischoff said: “… they [students] do things that normally in dialectical thinking they don’t. They do things in certain delirium, in a kind of between-ness, in a kind of twilight. And that’s very nice.”
How does it seem to you, do modern technological novelties help to achieve good results easier? Does it demand additional inputs from you to be aware of everything in the scientific world?

I believe that jewellery has its own inseparable value. No matter how fast the technological changes happen, the principal ordinance of jewellery still has not become particularly prominent. We continue to call brooch a brooch and a ring is still a ring. Although it should be noted that jewellery artists create more and more rules and therefore jewellery acquires more faces.

As a teacher I’m not obliged to know everything about technical achievements. This is a meditative subject, because while conducting a course you’re thinking all the time about your students. I can wake up at night and think about that, ” … this kind of thing could work.” As it possesses to my senses, I am always sensitive to the technological possibilities, whether consciously or unconsciously.Is the diversity in materials and the rapid development encourage you or frighten? Generally, there are two types of projects. First is when students get abstracts themes where material needs to be applied. Second way is to provide the material to which idea comes. Oil shale as an idea was the most important. Focus should be on oil shale as a material with its physical-chemical and treatment qualities as well as its symbolical meaning. Therefore, the material diversity was not in our focus. We worked with metaphysical purpose – we tried to show the inner cosmos of the material in several dimensions.

RECOGNITION,CRITICS
What is the feeling towards your work at your home place?
I was born in Sillamae, grown up in an intelligent family of artist and photographer. I was always surrounded by creativity and therefore my family feel joy over my life choices.
How do you feel when students’ works are criticised? Do you take it personally?
I take personally. I ask critics: “Do you think another way it would be better? Why? “There are a lot of possibilities that may direct to interesting solutions.

VALUES
What are the values ​​that you give further to students? What do you advice them for the future?
Still eros, eros eros. A deep sense of calling. Calling out of itself. My advice to young students would be: create your own secret garden with maintained verbal and material pillars. To feel urges of life, ask questions, read with enthusiasm!


CONCLUSION

If things would go catastrophically wrong, will you continue as a teacher the same way? 
Yes.